Sünnitoetajana oma sünnitustest

Sünnitoetajana oma sünnitustest

 

Postitan selle täna – oma teise imelise tütre esimesel sünnipäeval!

Aitäh, et oled tulnud mind õpetama! 

(15.11.2017)

Olen nüüd pikalt mõelnud ja peas seda jutukest kirjutanud. Tunne on, et tahaks mõtted ritta seada, aga see on nii keeruline. Mõtted on selged, aga tihti kipub nii olema, et sõnastamine muudab mõtet. Üle lugedes on kõik justkui õige, aga midagi jääb kirja panemata. Tavaliselt mu jutud saavadki väga pikad, sest üritan kõik ära kirjeldada. Päris kõike ikka paberile ei saa. Siiski otsustasin, et lasen oma sünnitustel end paberile kirjutada täna sellisel kujul nagu seest tuleb. Ja siis lihtsalt nii on. Nagunii tõlgendab iga inimene oma loetut läbi oma maailma mõistmise ja ühest arusaamist nagunii pole. Ma ju ei pretendeerigi absoluutselt tõele, vaid jagan iseennast, nii nagu täna minu seest tuleb:) Ja paari aasta pärast on mu mälestused ja kogemused hoopis teised, seepärast tahan ikkagi võimalikult värskelt oma kogemused kirja saada. 

Mõlema sünnituse järgselt olen oma sünnilood läbi kirjutanud ja see on paljus aidanud neid kogemusi mõista. Seda soovitan igale naisele – peale sünnitust kirjuta oma kogemus üles. Selleks, et hiljem saaks ise lugeda ja meenutada, selleks, et erinevad seigad saaksid selgust, selleks, et rõõm või valu vms kogemus endast välja lasta. Mis iganes vajab tegelemist, selle olulise sündmuse läbi töötamine annab väga palju juurde. Ükskõik, milline oli sünnitus, soovitan kogemus enda jaoks üles kirjutada. Isegi, kui seda läbi ei taha lugeda:)

Selle kirjutise idee on midagi muud. Kirjutan, sest tahan võrrelda oma erinevaid kogemusi. Iseenda jaoks muidugi eelkõige. Et mäletada, et mõtestada, et toetada ja kasvada. Kirjutan täna jätkuks oma emadepäeval kirjutatule, kus võrdlesin oma kahte pealtnäha sarnast rasedust.

E ja I (minu imelised tütred), kui te peaks kunagi seda lugema, siis teadke, et Teie mõlema sünd oli minu jaoks imeline! Punkt! Tänu esimesele kogemusele jõudsin ma nii kaugele, et sain teist kogemust nautida. Olen igavesti tänulik, et minu ellu tulite! Ja olen igavesti tänulik, et Teie tulemine oli täpselt selline nagu ta oli! Mitte midagi ei muudaks kummagi kogemuse juures! Punkt! Tänu Teie sündimistele (ja viisidele, kuidas te sündisite) olen täna siin ja see, kes olen! Ja mõlema tulekust on palju õppida. 

Ma ei lasku detailidesse vaid võrdlen oma kogemusi üldiselt ja emotsionaalsest vaatenurgast. Need on minu kogemused. Ei jaga soovitusi kellegi eelistuste tekitamiseks.

Minu esimene sünnitus algas sellega, et lootevett hakkas nirisema. Olin ehmatunud. Äkki ikka ei ole lootevesi!? Tegin püksid märjaks? Pissihäda ju polnud! Panen sideme, äkki jääb seisma. Ei jäänud. Mõned tunnid ja paar vahetatud sidet hiljem pidin endale tunnistama, et mu värisev süda teab õigesti 38+3 rasedusnädalal hakkab minu sees põksutav ime sündima. Selle hetkega olid kõik mu loetud teadmised sünnitusest pühitud. Lugesin, millal peab minema haiglasse. Läksime, saime kinnitust, et lootevesi ja läksime koju ootama. Ootasime ja ei midagi. Nirisevatele vetele valusid ei järgnenud, KTG midagi ei näidanud, avatust praktiliselt polnud. Sünnitusest polnud muud märki, kui test, et vesi mu seest, oli lootevesi. Paika pandud aja järgselt läksin haiglasse ja hakati sünnitust esile kutsuma. Järgnes see, et olin esialgu üksi sünnituseelses. Siis kui rohi mõjus ja avatust enam-vähem niipalju, et no hea küll saad sünnitustuppa, olin mehega kahekesi. Ja terve aeg suures teadmatuses ja mõistetamatuses. Ma ei teadnud, mis toimus, miks toimus ja mis peaks toimuma. Mees sama moodi. Siinkohal on äärmiselt oluline ära märkida, et mees oli sünnitusel meeletult suureks abiks ja sünnitasime 50%-50%. Ilma temata poleks ma sünnitanud! Oma teadmatusest panin kogu usalduse endast välja, ämmaemandatele, arstidele ja loodusele. Ju see, mis toimub on normaalne, küll saan hakkama. Kõik saavad. Ma ei olnud endaga kontaktis. Mõtlesin kogu sünnituse (tun-de) ainult sellele hetkele, millal kohtun beebiga. Olin tulevikus, et mitte antud hetkega tegelda. Katsusin nii öelda põgeneda. Kartsin. Ootasin terve sünnitus, et see läbi saaks. Iga tuhuga imestasin, et kuidas see võimalik on, et saab veel valusamaks minna. Avanemisperioodi lõpu poole mõtlesin, et alguse valud (mis tundusid ta-lu-ma-tud), polnud mingid valud! Mäletan sünnitusest kõige erksamalt kahte asja. Esiteks, vannis veedetud poolteist tundi olid sünnitsuse kõige-kõige mõnusamad. (Plaanisin vette sünnitada, aga põletiku ohu tõttu-pikalt läinud veed- ei saanud). Vesi niimoodi aitas leevendada ja lõdvestuda. Ja teiseks, see hetk, kui ämmaemand oli ruumis, oli kõik mõnus ja turvaline ja valutu! Hingamine selge! See hetk aga, kui uks selja taga kinni klõpsatas-kõik oli kadunud ja paanika. Mõistusega üritasin kinni hoida hingamise rütmist ja see ei toonud tulu, valu oli üüratu. Erinevad sekkumised ja palju tunde hiljem, sain oma imelise ime oma rinnale. Sünd oli loomulik (vaginaalne). Edasi oli lihtne. Imetamine oli selge, selle ees hirm puudus. Olin selle endale selgeks teinud enne sünnitust (käisin ühes loengus ja lugesin ja lugesin ja lugesin oma materjali, kuni teadsin kõike peast). Kuskilt oli minus see teadmine, et see ON oluline ja see meil õnnestub. Lapsekasvatamisest siinkohal rääkima ei hakka, sest see on teine teema ja romaani kirjutama (veel) ei hakka. Imetamine sujus imeliselt, kordagi ei kahelnud, et ei peaks. 

Ühes kogemuses kaks kogemust. Sünnitus – tavaline haiglasünnitus. Ja imetamine – mitte nii tavaline, edukas, komplikatsioonideta imetamine. Kahe erinevus? Üheks (imetamiseks) 101% valmis, teiseks (sünnitus)- mitte just eriti valmis (silmad kinni, küll saab tehtud, kõik ju sünnitavad enese ettevalmistus).

Järgnes palju. Tee teise sünnituseni oli pikk ja kasvamist täis. Oluline on siinkohal märkida, et õppisin vahepeal doulaks ehk pere-ja sünnitoetajaks. Tee selleni muidugi tänu minu esimesele lapsele ja tema sündimise kogemusele. Kogemus, et kui keegi ‘teadja’ on ruumis-on mõnus sünnitada. 

Teadmised sünnitusest, toetamisest, mis minusse koolis said! Vau-sünd, sündimine-see on imeline! Õpingute käigus sai mulle selgeks, et tahan oma järgmise lapse sünnitada kodus (ta ei olnud kaugeltki veel plaanis, aga teadmine, et kui ta kunagi plaani tuleb, siis soovin, et ta sünniks kodus, oli väga tugev). 

Mu teine tütar sündiski kodus. Mitte päris minu kodus (sest ametlikult seal ei saa), aga mulle koduses kodus. Kõik oli teadlik. Ootasin sünnitust põnevusega. Nautisin esimesi märke algavast sünnitusest. Sünnitus algas limakorgi eraldumisega ja üsna kohe järgnesid väikesed emaka kokkutõmbed. Süda värises taaskord sees algava sünnituse eel. Seekord oli põhjuseks suur rõõm ja ootusärevus. Minus ei olnud hirmu!

Nautisin seda hetke, kui keegi teine veel (peale minu ja beebi) ei teadnud, et varsti-varsti  on ta kõhu asemel mu rinnal. Kui kõik magama läksid, siis hakkasin tuhudega ringi tantsima ja tuba valmis sättima. Iga tuhuga naeratasin ja mõnulesin, liikusin ringi. Tundub justkui voolasin mööda maja ringi. Ma olin valmis! Ma olin kohal! Ma olin hetkes. Üks tuhu korraga! Praegugi naeratan, kui sellele mõtlen. See oli tõesti mõnus. Vahepeal magasin, kuulasin muusikat, mõõtsin tuhude vahesid. Kõike mõnuga. Hommikul oli tegevus vaiksem ja nautisin väljas päikest ja kudusin pooleliolevat beebitekki sünnituspallil vaikselt hüpeldes, vanem tütar oli juures ja mängis liivakastis. Iga hetk olin kontaktis endaga ja beebiga. Mõtetes julgustasin teda tulema. Sisendasin talle ja endale, et on turvaline sündida, kui ta valmis on, emme on valmis. Ja olingi. Õhtul ta sündis. Vanni, nagu soovisin. Ma tundsin, kuidas lootevesi puhkes vannis (nagu õhupall oleks kõhus katki läinud – käis plõks) ja sünnitegevus muutus intensiivsemaks. See märkamine, vapustavalt äge kogemus. Mind aitasid tohutult sünnituse juures olnud imeline ämmaemand ja imeline sünnitoetaja ja muidugi oli oluline minu mehe kohalolek. Julgustav pilk, lõdvestav massaaž ja teadmine minu sees, et ma ise sünnitan oma lapse ja kõik on turvaline ja hästi! Üks hetk oli minus väike kõhklus. Sünnituse üsna lõpus, ma korraks ei suutnud uskuda, et päriselt ongi sünnitus juba nii kaugel, et beebi on kohe varsti mu rinnal. Hakkasin esimese kogemusega võrdlema ja ei suutnud korraks uskuda, et nii saab ka. Sellest aitas ruttu edasi ämmaemanda ja sünnitoetaja pilgud, et na-tu-kene veel. Ja tuhud olid lõpus ikkagi ka valusad. Aga hoopis teise tundega. Ma tundsin, kuidas ta tuli. Mina sünnitasin-tema sündis! 

Ma olen südamest tänulik oma kahele lõpmatuseni erinevale kogemusele. Minu valik ja eelistus teise lapse sündimiseks oli kodusünnitus. Ma tahan siin väga rõhutada, et ma oma kirjutatuga absoluutselt ei propageeri kodus sünnitamist (ka vastupidist mitte muidugi). Minu teine sünnituskogemus haiglas samade inimestega oleks olnud kindlasti (peaaegu) sama imeline. 

Minu jutu mõte on välja tuua see, kui oluline on ettevalmistus sünnituseks! Ja toetus sünnitusel! Kas minu sünnituskogemus uute teadmisteta oleks olnud selline? Kindlasti mitte. Kui oleksin teiseks sünnituseks olnud sama valmis, kui esimeseks, siis oleks teine laps sündinud sarnaselt esimesele.

Iga sünd on eriline! 

Samas sündimisel ja sünnitamisel on vahe.  

Mina soovitan puhtalt oma kogemusest lähtudes valida teadliku ja toetatud sünnituse! <3

 

Maarja-Liis Õispuu

Saare Doula – Sünnitoetaja Saaremaal

Emadepäev ja rasedused

Emadepäev ja rasedused

Aitäh, et olete tulnud mind õpetama! ❤

Minu mõtted eelmisel emadepäeval (2017).

Ma olen ema. Täna on minu kolmas emadepäev. Varem oli see päev, kus oma ema meeles pidada. Nüüd on see päev, kus lisaks sellele saan ise ennast eriti eriliselt tunda. Tegelikult saan ennast iga päev eriliselt tunda, sest olen ema. Ja seda iga päev. Minu laps kallistab mind igal hommikul voodis, kui silmad avab. Tema jaoks (2a) ei ole tänane päev kuidagi erilisem teistest. Ta kallistab mind ikka, sest olen tema ema. Tingimusteta armastus. Ma ise olen täna lihtsalt eriti tänulik. Täna on lihtsalt rohkem mõtlemist emaks olemisest. Ja siis olengi täna eriti kohal ja teadlik. Naudin kogu südamest. Ja olen tänulik, et mul on see võimalus. Olla ema. See on midagi enamat. Midagi kirjeldamatult erilist. Midagi, millest saavad aru ainult emad! Kunagi tundus see ütlus nii veider. Ainult emad mõistavad. Ja nüüd – nii loogiline. 🙂
Ammu olen mõelnud, et tahaks enda jaoks kirja panna oma erinevad raseduse kogemused. Kui ma juba emaks olemisest kirjutama hakkasin, siis sobib see teema jätkuks ideaalselt. Ootan ju oma teist beebit. Veel midagi, mis tänase emadepäeva erilisest erilisemaks teeb. Üks imeline tegelane kallistab, kõdistab ja ronib sülle ning teine togib mind hellalt seestpoolt. Mõnus ja nauditav on see suur rõõm.
Varsti on mul kaks tegelast väljaspool kõhtu ja ees ootavad uued väljakutsed ja õppimised. Ootan huviga.
Oodates oma esimest last, olin ma üsna teadmatuses kõigest. Esmarasedate puhul päris tavaline nähtus. Üks ja ainuke asi, mida ma kindlalt teadsin ja mäletasin ning võisin vist une pealt ka öelda – oli see, mitmes rasedusnädal hetkel käimas on ja ikka päeva täpsusega, nt 23+4. Iga nädal lugesin internetist ja oma raseduse raamatust, mis beebiga ja minuga sel nädalal toimub. Kõik muu oli segane. Ootasin väga arsti visiite, et ta kinnitaks, et lapsega on kõik korras. Veel mäletan, et imestasin ja olin pettunud, et nii vähe ultrahelisisd tehakse. Kui beebi kõhus liigutama hakkas, siis see tegi olukorra reaalsemaks. Tore oli ta liigutusi tunda, ka see andis omamoodi kinnitust, et ju kõik on hästi. Aga kindlamalt tundsin ennast ikka siis, kui arsti visiit lähenes. See 10-15 minutit ühes kabinetis andis nii palju julgust ja kindlust. Ja ega ma sealt ju palju mingit infot ei saanud. Lihtsalt see, et lisaks mõõtmistele, kuulas arst ka dopleriga südamelööke ja ütles, et on normis. Ainult see väline info, et keegi teine ütles mulle, et kõik on OK ja kohtume kuu aja pärast. Seda ootasin iga kuu. See oli oluline.
Täna tundub see mulle natuke veider. Mõistetav, arusaadav, aga ikkagi natuke veider. Lihtsalt minu enda suhtes. Nii lühikese ajaga saab nii palju muutuda. Täna ma ikkagi tajun seda, et teadlikkus beebiootusest ja emaks saamisest kasvas minus juba mu esimese raseduse ajal. Aga väga palju asetasin ma usalduse ikkagi endast välja, kellegi teise kätesse ja sõnadesse.
Praeguse raseduse puhul tunnen just risti vastupidist. Ma pean väga pingutama, et umbes rasedusnädalad öelda, kui keegi küsib. Mmm, 30-s või 31? Pean meenutama, palju aega tagasi ämmaemanda visiit oli ja vajadusel raseda raamatustki vaatama, mis sinna kirja sai. Umbes ikka ütlen ära, aga kindlasti mitte une pealt ja mitte täpselt päevi. See ei ole määrav ega ülioluline mu jaoks. Lisaks sellele ju tean nüüd, et tähtaeg on ikkagi kaudne ja beebi sünnib 5 nädala jooksul tähtaja ümber. Siis, kui ta selleks valmis on. Nimelt on beebi ajaline alates 37 kuni 42 nädalal sündinuna. Kusjuures see info oli mul olemas ka eelmise raseduse ajal, aga üllatus oli ikkagi suur, kui ta 38+3 sündis. Saangi aru sellest, et info mõistmine võib olla väga erinev. Tänaste teadmiste ja mõistmiste juures ma ei imestaks, kui beebi sünnib 2 nädalat enne seatud tähtaega. Või hoopis kaks nädalat hiljem. See on loomulik. See on elu.
Teine suur erinevus võrreldes esimese rasedusega, on see, et ma ei vaja välist kinnitamist, et kõik on hästi. Ma ei oota pikkisilmi ämmaemanda visiite ega ultrahelisid. Lisaks tean, et ultrahelisid tehakse nii vähe, sest nii on beebile kõige turvalisem ja ohutum. Vajalikud uuringud tehakse ära, aga liigne ultraheliga beebi soojendamine ei ole vajalik ega mõistlik. Ma tean, et meiega on kõik korras. Ma tunnen seda ja usaldan oma tunnetust. Ta liigutab, on aktiivne ja see annab mulle märku sellest, et kõik on hästi. Oleme hoitud. Ma loomulikult käin kõik oma visiidid ära ja endiselt on tore kellgagi vahepeal oma rasedusest rääkida ja kuulda, et näidud on normis ja süda lööb ilusti õige löögisagedusega. Seekord olen veel arvel ämmaemanda juures, kes on jutukam ka, kui arst

eelmine rasedus. Aga ma tunnen, et see ei ole minu vajadus. Sest ma südames tean niigi, et kõik on korras.
Raseduste puhul on erinevus veel mu oma füüsiline vorm. Võiks ju eeldada, et esimese rasedusega olin rohkem vormis. Ma käisin ju tööl ja omasin aega trennis käia ja end liigutada. Kusjuures ma isegi tegin seda. Mitte nii regulaarselt, kui võinuks muidugi – aga ikkagi käisin ja liigutasin. Aga enamus aega veetsin ikkagi kontoris tööl ja istudes ja seejärel kodus ja istudes. Nüüd teise rasedusega saan aru, et mu vorm on oluliselt parem, kui eelmine kord. Kusjuures rasedused algasid mõlemad samas kaalus olles. Aga vorm ja vastupidavus on oluliselt parem. Seega kaal ei ole siin määrav faktor. Aga just see, kui liikuv ma olen tänu oma vanemale lapsele. Ma ei istu päev otsa kontoris ja ka õhtul kodus mitte. Üldse on vähe aega istuda. Ikka jookseme ringi ja jalutame õues ja joonistame põrandal ning ronime kuskile. Vormis aitab hoida ka lapse kandmine. Viimasel ajal suure kõhuga on tema tassimist muidugi minimaalslelt, väga harv nähe. Aga muidu on see vorm ikka suuresti tulnud ka lapse süles kandmisest. Jällegi, mul on suur rõõm selle üle. Selle üle, et selline erinevus ja vahe on. Eelmine rasedus samal ajal ma ägisesin ja ei saanud kummardada, üldse oli raske kõike teha. Praeguse rasedusega ma isegi ei mõtle veel, et kummardamine on keeruline või, et ei saaks kuskile ronida või paari kiiremat sammu teha, kui laps tahab joosta. Kummardamine ja kükitamine ja ringi liikumine on suur osa minu päevast hetkel.
Nii erinev. Ikka mina. Ja minu kaks rasedust. Aga ma olen ise nii muutunud, kasvanud ja teadlikumaks saanud, et need “minad” ja ka rasedused erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Esimese rasedusega ma pikalt ei julgenud sünnituse peale mõeldagi. Lõpuks lugesin läbi aktiivsünnituse raamatu ja teadsin küll, mida ma sünnitusel tahan – loomulikku. Aga ma ei teadnud sünnitusest tegelikult midagi ja ei osanud selleks valmistuda. Hirm oli suur ja lihtsam oli mitte tegeleda ja mõelda, et läheb nagu läheb, kõik saavad ju hakkama.
Seekord ootan sünnitust algusest peale. Tegelikult ootasin oma teist sünnitust isegi juba enne, kui sain teada, et rase olen. Enne, kui olin üldse valmis mõtlemagi, et võiksin kunagi uuesti rasedaks jääda. Tänu doula, sünnitoetaja õppele kasvas minus nii palju uut infot ja teadmisi, et tundsin, et soovin need kohe praktikasse panna. 🙂 Ja päriselt, kohe raseduse algusest olen rõõmuga mõelnud eesootavale sünnitusele. Minu esimene sünnitus ja lapsega kooskasvamine on ju mind üldse praegu käidava tee juurde toonud. Tänu nendele saadud kogemustele olen ma täna doula ehk pere- ja sünnitoetaja.

 

Maarja-Liis Õispuu

Saare Doula – Sünnitoetaja Saaremaal