Emadepäev ja rasedused

Emadepäev ja rasedused

Aitäh, et olete tulnud mind õpetama! ❤

Minu mõtted eelmisel emadepäeval (2017).

Ma olen ema. Täna on minu kolmas emadepäev. Varem oli see päev, kus oma ema meeles pidada. Nüüd on see päev, kus lisaks sellele saan ise ennast eriti eriliselt tunda. Tegelikult saan ennast iga päev eriliselt tunda, sest olen ema. Ja seda iga päev. Minu laps kallistab mind igal hommikul voodis, kui silmad avab. Tema jaoks (2a) ei ole tänane päev kuidagi erilisem teistest. Ta kallistab mind ikka, sest olen tema ema. Tingimusteta armastus. Ma ise olen täna lihtsalt eriti tänulik. Täna on lihtsalt rohkem mõtlemist emaks olemisest. Ja siis olengi täna eriti kohal ja teadlik. Naudin kogu südamest. Ja olen tänulik, et mul on see võimalus. Olla ema. See on midagi enamat. Midagi kirjeldamatult erilist. Midagi, millest saavad aru ainult emad! Kunagi tundus see ütlus nii veider. Ainult emad mõistavad. Ja nüüd – nii loogiline. 🙂
Ammu olen mõelnud, et tahaks enda jaoks kirja panna oma erinevad raseduse kogemused. Kui ma juba emaks olemisest kirjutama hakkasin, siis sobib see teema jätkuks ideaalselt. Ootan ju oma teist beebit. Veel midagi, mis tänase emadepäeva erilisest erilisemaks teeb. Üks imeline tegelane kallistab, kõdistab ja ronib sülle ning teine togib mind hellalt seestpoolt. Mõnus ja nauditav on see suur rõõm.
Varsti on mul kaks tegelast väljaspool kõhtu ja ees ootavad uued väljakutsed ja õppimised. Ootan huviga.
Oodates oma esimest last, olin ma üsna teadmatuses kõigest. Esmarasedate puhul päris tavaline nähtus. Üks ja ainuke asi, mida ma kindlalt teadsin ja mäletasin ning võisin vist une pealt ka öelda – oli see, mitmes rasedusnädal hetkel käimas on ja ikka päeva täpsusega, nt 23+4. Iga nädal lugesin internetist ja oma raseduse raamatust, mis beebiga ja minuga sel nädalal toimub. Kõik muu oli segane. Ootasin väga arsti visiite, et ta kinnitaks, et lapsega on kõik korras. Veel mäletan, et imestasin ja olin pettunud, et nii vähe ultrahelisisd tehakse. Kui beebi kõhus liigutama hakkas, siis see tegi olukorra reaalsemaks. Tore oli ta liigutusi tunda, ka see andis omamoodi kinnitust, et ju kõik on hästi. Aga kindlamalt tundsin ennast ikka siis, kui arsti visiit lähenes. See 10-15 minutit ühes kabinetis andis nii palju julgust ja kindlust. Ja ega ma sealt ju palju mingit infot ei saanud. Lihtsalt see, et lisaks mõõtmistele, kuulas arst ka dopleriga südamelööke ja ütles, et on normis. Ainult see väline info, et keegi teine ütles mulle, et kõik on OK ja kohtume kuu aja pärast. Seda ootasin iga kuu. See oli oluline.
Täna tundub see mulle natuke veider. Mõistetav, arusaadav, aga ikkagi natuke veider. Lihtsalt minu enda suhtes. Nii lühikese ajaga saab nii palju muutuda. Täna ma ikkagi tajun seda, et teadlikkus beebiootusest ja emaks saamisest kasvas minus juba mu esimese raseduse ajal. Aga väga palju asetasin ma usalduse ikkagi endast välja, kellegi teise kätesse ja sõnadesse.
Praeguse raseduse puhul tunnen just risti vastupidist. Ma pean väga pingutama, et umbes rasedusnädalad öelda, kui keegi küsib. Mmm, 30-s või 31? Pean meenutama, palju aega tagasi ämmaemanda visiit oli ja vajadusel raseda raamatustki vaatama, mis sinna kirja sai. Umbes ikka ütlen ära, aga kindlasti mitte une pealt ja mitte täpselt päevi. See ei ole määrav ega ülioluline mu jaoks. Lisaks sellele ju tean nüüd, et tähtaeg on ikkagi kaudne ja beebi sünnib 5 nädala jooksul tähtaja ümber. Siis, kui ta selleks valmis on. Nimelt on beebi ajaline alates 37 kuni 42 nädalal sündinuna. Kusjuures see info oli mul olemas ka eelmise raseduse ajal, aga üllatus oli ikkagi suur, kui ta 38+3 sündis. Saangi aru sellest, et info mõistmine võib olla väga erinev. Tänaste teadmiste ja mõistmiste juures ma ei imestaks, kui beebi sünnib 2 nädalat enne seatud tähtaega. Või hoopis kaks nädalat hiljem. See on loomulik. See on elu.
Teine suur erinevus võrreldes esimese rasedusega, on see, et ma ei vaja välist kinnitamist, et kõik on hästi. Ma ei oota pikkisilmi ämmaemanda visiite ega ultrahelisid. Lisaks tean, et ultrahelisid tehakse nii vähe, sest nii on beebile kõige turvalisem ja ohutum. Vajalikud uuringud tehakse ära, aga liigne ultraheliga beebi soojendamine ei ole vajalik ega mõistlik. Ma tean, et meiega on kõik korras. Ma tunnen seda ja usaldan oma tunnetust. Ta liigutab, on aktiivne ja see annab mulle märku sellest, et kõik on hästi. Oleme hoitud. Ma loomulikult käin kõik oma visiidid ära ja endiselt on tore kellgagi vahepeal oma rasedusest rääkida ja kuulda, et näidud on normis ja süda lööb ilusti õige löögisagedusega. Seekord olen veel arvel ämmaemanda juures, kes on jutukam ka, kui arst

eelmine rasedus. Aga ma tunnen, et see ei ole minu vajadus. Sest ma südames tean niigi, et kõik on korras.
Raseduste puhul on erinevus veel mu oma füüsiline vorm. Võiks ju eeldada, et esimese rasedusega olin rohkem vormis. Ma käisin ju tööl ja omasin aega trennis käia ja end liigutada. Kusjuures ma isegi tegin seda. Mitte nii regulaarselt, kui võinuks muidugi – aga ikkagi käisin ja liigutasin. Aga enamus aega veetsin ikkagi kontoris tööl ja istudes ja seejärel kodus ja istudes. Nüüd teise rasedusega saan aru, et mu vorm on oluliselt parem, kui eelmine kord. Kusjuures rasedused algasid mõlemad samas kaalus olles. Aga vorm ja vastupidavus on oluliselt parem. Seega kaal ei ole siin määrav faktor. Aga just see, kui liikuv ma olen tänu oma vanemale lapsele. Ma ei istu päev otsa kontoris ja ka õhtul kodus mitte. Üldse on vähe aega istuda. Ikka jookseme ringi ja jalutame õues ja joonistame põrandal ning ronime kuskile. Vormis aitab hoida ka lapse kandmine. Viimasel ajal suure kõhuga on tema tassimist muidugi minimaalslelt, väga harv nähe. Aga muidu on see vorm ikka suuresti tulnud ka lapse süles kandmisest. Jällegi, mul on suur rõõm selle üle. Selle üle, et selline erinevus ja vahe on. Eelmine rasedus samal ajal ma ägisesin ja ei saanud kummardada, üldse oli raske kõike teha. Praeguse rasedusega ma isegi ei mõtle veel, et kummardamine on keeruline või, et ei saaks kuskile ronida või paari kiiremat sammu teha, kui laps tahab joosta. Kummardamine ja kükitamine ja ringi liikumine on suur osa minu päevast hetkel.
Nii erinev. Ikka mina. Ja minu kaks rasedust. Aga ma olen ise nii muutunud, kasvanud ja teadlikumaks saanud, et need “minad” ja ka rasedused erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Esimese rasedusega ma pikalt ei julgenud sünnituse peale mõeldagi. Lõpuks lugesin läbi aktiivsünnituse raamatu ja teadsin küll, mida ma sünnitusel tahan – loomulikku. Aga ma ei teadnud sünnitusest tegelikult midagi ja ei osanud selleks valmistuda. Hirm oli suur ja lihtsam oli mitte tegeleda ja mõelda, et läheb nagu läheb, kõik saavad ju hakkama.
Seekord ootan sünnitust algusest peale. Tegelikult ootasin oma teist sünnitust isegi juba enne, kui sain teada, et rase olen. Enne, kui olin üldse valmis mõtlemagi, et võiksin kunagi uuesti rasedaks jääda. Tänu doula, sünnitoetaja õppele kasvas minus nii palju uut infot ja teadmisi, et tundsin, et soovin need kohe praktikasse panna. 🙂 Ja päriselt, kohe raseduse algusest olen rõõmuga mõelnud eesootavale sünnitusele. Minu esimene sünnitus ja lapsega kooskasvamine on ju mind üldse praegu käidava tee juurde toonud. Tänu nendele saadud kogemustele olen ma täna doula ehk pere- ja sünnitoetaja.

 

Maarja-Liis Õispuu

Saare Doula – Sünnitoetaja Saaremaal