Emadepäeva mõtted. Minu kolmas.

Emadepäeva mõtted. Minu kolmas.

10.05.2020

Kirjutan seda postitust, kuna leban voodis ja ei saa und. On jälle üks emadepäev, nüüd juba möödas. Mõtlen sellele, kui palju ja kui kiiresti muutub. Lapsed kasvavad nii nii kiiresti. Kõikidele muutustele mõeldes tekib selline kiire virrvarri tunne. Tahaks kõike kinni hoida. Kõike mäletada. Alles hoida. Peatada. Maha minna ja nautida neid hetki veelgi enam. Ja, nojaa, südames ju mälestused jäävad ja uued ajad loovad uusi mälestusi. Aga muutused on rasked. Täna on rasked. (Teine päev on toredad ja kerged ka). 

Kas tõesti on mul kaisus ainult üks laps ja teised on oma toas ja seda omal soovil? Kas ma tõesti igatsen neid kaissu tagasi? Kas tõesti kasvatab üks juba uusi hambaid, neid, mis jäävadki suhu? Kas tõesti seisab üks juba ise ja teeb vaikselt esimesi sammukesi ja moodustab esimesi sõnu? 

Jah! Kuidas see aeg ikka lendab! Nad kasvavad nii ruttu.. 

Tänane emadepäev tekitas tunde, et panen nüüd siis siia ka põgusalt kirja, kuidas minu kolmas laps sündis. Ta on juba peaaegu 10-kuune. Uskumatu! Ma olen tema sündimise loo pikalt läbi kirjutanud mitu korda. Aga panen siia ka kirja, just selle tundega, kuidas see tänasel emadepäeval minus üles kerkis. Eelmiste lugudega on ka kuidagi emadepäeva seosed..

Tunne mõeldes oma kolmandale sünnitusele on rõõmus ja helge! See sünnitus oli lihtsalt nii nii imeline kogemus! Planeerisin muidugi kodusünnitust, olime jälle mõnda aega Tallinnas valmis. Sain kogeda sellist ootust, mis hakkas vaikselt ärevuseks ja kannatamatuseks muutuma.. et millal beebi ükskord sündida otsustab. Ja saingi valida usalduse, et ta tuleb siis, kui ta selleks valmis on. Kui ma lõpuks usalduse juurde tagasi jõudsin ja plaanimise lahti lasin, siis ta otsustaski sündida. Lasin oma plaanid ja unistused lahti ja sain kõige imelisema sünnituskogemuse osaliseks. F sündis 40+2 rasedusnädal ja Pelgulinna sünnitusmajas. Tunnen, et sain oma kodusünnituse, aga haigla seinte vahel. Seekord oli nii, et nö kodus oli kõik valmis ja ühel õhtul isegi olin mõnda aega tuhudega vannis (ja see oli mõnus), aga mu pisikesed, armsad tütred vajasid mu tähelepanu nii palju, et iga kord, kui sünnitegevus hoogu kogus ja samal ajal lapsed tähelepanu vajasid, rahunes sünnitustegevus taas maha. Kui see paari päeva jooksul juba mitmendat korda juhtus, arutasime R-ga ja otsustasime õhtul enne uinumist, et kui hommikuks midagi ei toimu, siis lähme haiglasse. See oli üks raskemaid otsuseid minu jaoks. Ma tõesti väga tahtsin jälle kodus sünnitada. Aga sain aru, et ma ei saa unistusest kinni hoida ja suruda, pean valima usalduse ja lahti laskma. Ei saa kontrollida kontrollimatut. Tegin rahu. Ja peale seda otsust muutus olukord. Oli see siis see otsustamise koht või sai F selleks hetkeks ise nii valmis, sündima ta igatahes hakkas. Ööläbi tuhutasin ma nii, et värske 2-aastane oli mul kaisus, mu kõhul (teises toas vanaema kaisus ta ei leppinud) ja hommiku poole öösel, u 5 paiku, olid tuhud juba nii aktiivsed, et pidin tuhu mööda saatmiseks püsti tõusma. Umbes 6 paiku äratasin R ja teatasin, et otsustasin ikkagi Pelgusse minna, et teada saada, kas ja mis täpselt toimub ja anda endale võimalus sünnitusele keskenduda. Tunnetasin seda, et mu keskmine tütar viiks kindlasti mul fookust sünnituselt ära, sest tahaksin tema jaoks olemas olla igal vajalikul hetkel. Pelgusse jõudsime 7st. Ja edasist poleks ma julgenud unes ka ette näha. 🙂 Kohapeal selgus minu täielikuks üllatuseks, et avatust oli juba 8cm. Ja siis läks kiireks. Sain kohe sünnitustuppa, pandi peale kontaktivaba KTG (olin sellega arvestanud ja rahu teinud öösel haigla kasuks otsustades) ja sain kohe vanni. Ma olin joovastuses ja rahus, õnnelik. Kordasin endale mõttes iga tuhu ajal sügavalt hingates, et ma saan hakkama. Ja see koos hingamisega aitas nii mõnusalt kaasa tuhude mööda saatmisele. Jäime ootama minu sünnitoetaja ja kodusünnituse ämmaemanda jõudmist. Peagi jõudis mu imeline doula kohale. Veidi enne seda selgus, et mu ämmaemand ei saagi tulla, kuna autoga oli probleem. Ka see ei löönud mind rivist välja, ainult hetkeks. Tekkis tunne, et ju siis pidigi nii minema, et me haiglasse otsustasime tulla. Kõik pusle tükid sobitusid justkui oma kohale. Ja see tunne, et ma olen juba nii kaugel, andis nii palju jõudu ja usku endasse juurde. Ma nii nautisin seda tunnet. ‘Ma saan kõigega hakkama’ kordamine endale ja sügav hingamine ja lõpus ka R käest kõvasti hoidmine aitasid suurepäraselt. Ma väga nautisin ja olen tänulik ka haigla ämmaemandale, kes arvestas minu sooviga olla privaatselt oma sünnitusmeeskonnaga. Ta käis mind vaatamas küll ja uuris, kuidas läheb, aga lasi meil omaette olla. Tuli siis, kui F hakkas nina välja pistma 😉 Väljutusperioodis oli minu jaoks äratundmiskoht selles, kui ma teadlikult tundsin ära, et hoides mugavamat asendit, hoidsin ma beebit tagasi. Valisin teadlikult ja usalduses veel avatuma asendi. Vees oli seda mõnus teha, vesi toetab ja kannab nii mõnusalt. Sisendasin endale jätkuvalt, et ma saan hakkama. Ja peale seda F sündiski. Mäletan, et ma hingasin terve aeg. Ka väljutusperioodis ma hingasin ja puhusin õhku välja, seekord ei pressinudki nii nagu eelmised korrad. Ja see oli nii nii imeline! 8.54 F sündiski ja tõstsin ta veest oma rinnale! Imeline kohtumine imelise uue inimesega! ❤️ Haiglasse jõudmisest oli möödas 2h. Peale kohanemist saime peretuppa ja otsustasime jääda üheks ööks haiglasse (nad oleksid ka samal päeval meid koju lasknud, aga otsustasime puhata ja rahus beebiga tutvuda). Imelist sünnituskogemust kaunistab veel üks imeline justkui spa-puhkus meile kolmele.

Mul tihti kõlavad kõrvus mu armsa doula sõnad. Rääkisime sellest, kui imeline kogemus meil oli. Ja ta ütles enne lahkumist mulle, et hoiaksin seda tunnet endas ja mäletaksin ka raskematel hetkedel. Olen seda teinud ja teen ka edaspidi. Nagu ka täna, jõudsin oma mõtetes selleni, kui väga mulle meeldis mu kolmas sünnitus. Ja, kuidas selle väe tundmine mind igapäevaselt edasi kannab.

Imelisi päevi, armsad emad! Soovin kõigile oskust igast päevast leida miski, mis rõõmu teeb ja naeratuse toob. 

Viimane uni emme kõhul enne suureks õeks saamist. See on viimane pilt mu telefonis enne kolmandat sünnitust. ❤️

Maarja-Liis Õispuu

Saare Doula – Sünnitoetaja Saaremaal