Miks ma seda teen?

Miks ma seda teen?

Ma tundsin, et “see” tundis mind ära ja usaldasin seda! Usaldan. Tunne on õige!

Ma arvasin, et tegin seda, mis meeldis. Mulle meeldis mu töö. Kõik need erinevad ametikohad. See oli huvitav, väljakutsuv. Ma arvasin, et naudin seda. Omal moel nautisingi.

Teen kõike põhjalikult. Ma ei tee asju poolikult. Ma kas teen täielikult või jätan tegemata. Poolikult ma ei suuda teha. Pühendun.

Olin pühendunud ka oma rütmi ja rutiini. Käisin E-R 8.30-st 17.00 tööl ja emotsionaalselt ja tegelikult tihti ka füüsiliselt võtsin tööd koju kaasa. Sest teen kõike täielikult, eks. Olin stressis. Aga sellega harjunud ja ei saanud sellest tegelikult arugi. Praegu kirjutades alles taipasin, et see stress oli mu igapäev ja ma olin sellega nii harjunud, et see tundus normaalne, et nii käibki. Nii ma liuglesin aastaid. Mõtlemata, kuhu edasi. Kui aeg-ajalt see mõte või küsimus pähe tahtis tulla, siis lükkasin selle kiiresti eemale. Vahetasin paari aasta tagant ametikohti, et end huvitatuna hoida ja see toimis. Aga pikemat pilti ei olnud olemas. Ma ei kujutanud seda lihtsalt ette. Ma olin rahul.

Kuni sünnitasin. Elu muutus lihtsalt selle pärast, et jäin koju ja kõik oli teisiti. Kõik on teisiti. Mina olen teine.

Algas see sellega, et aeg muutus.

Enam ei olnud äratuskella, et viis päeva nädalas tööle minna. Ja kaks päeva nädalas vähemalt 13ni magada. Äratuskella polnud vaja. Siiani pole.

Alguses oli ööpäeva ringselt vähemalt iga 1,5h tagant äratus. Vahet pole, mis kell oli. Ja iga päev, ka pühapäeval. Siiani pole nädalavahetuse päevad erinevad nädala päevadest. Iga päev on “laupäev”. Sest homme on vaba päev. Lihtsalt selle erinevusega, et äratus on ikkagi varajane.

Lihtsalt kuhugi minema ei pea. Sellega harjumine võttis aega. Aga ma naudin seda.

Mis veel muutus. Meid sai rohkem. Haiglast koju tulles ja ka kodus mitu head päeva imestasin ikka, et kuidas ta meile küll kaasa anti. See oli nii imekspandav ja kummaline tunne! Läksime kodust ära ju kahekesi. Ja tagasi tuleme kolmekesi. See harjumine, et meid rohkem on. See kestis kõvasti kauem, kui paar päeva. Mitu kuud ikka! Alguses oli imestus, et kuidas ta meile kaasa anti. Et lubatigi kaasa võtta. Hiljem oli vahepeal ikka see mõte peas, et siis kui kõik normaalseks tagasi läheb.. Eriti just kui unepuudus oli. Mõttekäik ajus oligi, et varsti saan jälle magada, siis kui.. Ja siis sai aju aru, et oot. Olukord ei ole enam kunagi nagu varem. Mitte kunagi. Me ei ole kunagi enam kahekesi. Tema on nüüd edaspidi koguaeg olemas. Seega selle järgi “normaalseks” see ju enam ei muutugi! See harjumine võttis kõik aega. Ja mulle meeldib see, millega ma harjusin. Ma armastan seda!

..Ja miks ma jõudsin doula teeni?

Ma tunnen, et tahaks võimalikult kaua olla eemal sellest rutiinist, millest ma välja sain astuda.

Ikka ja jälle kuulen, et emad igatsevad tööle tagasi, igal ühel omad põhjused. Minuga nii pole. Ma igatsen, et saaks võimalikult kaua mitte kontorisse naaseda. Elada seda imelist elu, mida ma praegu kogen.

Ja kuidagi selle mõtte juures jõudiski 2015 suve lõpul minuni info doula õppe kohta. Juba aasta – uskumatu. Igatahes. See tundis mind ära. Ja mina tundsin selle ära. Kogu see õppe kirjeldus ja sellega kaasnenud südame värin. Unistuse tekkimine. Ja seejärel esialgu selle eitamine. Ma ju ei saa?! See on kallis. Raha pole. Kuidas ma sõidan oma pisikesega Saaremaalt Tallinna kooli. Jms takistused. Ja ometi tundus see unistus nii õige, et kõik laabus nagu imeväel. Ma leidsin rahastuse, mu pere (eelkõige mu lapse isa ja nüüd juba abikaasa) toetas täielikult, veel oli mulle koht olemas. Mu soov oli nii tugev ja ma lubasin sellel täituda.

Ja nii see algas. Või õigemini minu uus lehekülg jätkus. Algas ta ju mu rasedusega, jätkus sünnituse ja beebiga maailma avastades.

Kool oli imeline. Õppejõud on ägedad, targad, vapustavad. Kursusekaaslased on imelised ja väelised naised. Ma õppisin palju, kasvasin tohutult. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna lihtsalt. Aga see tunne on võimas.

Ja seepärast ma seda teengi! Sest see on mu armastus. Midagi, mis paneb südame põksuma ja silma särama. Ma aitan luua elu. Ma toetan naisi nende teel sünnini ja sealt edasi. Rasedad naised on imelised, beebid on imelised!❤️

Mulle meenus praegu see oluline osa minu sünnituselt, kus ma tundsin, et kui ämmaemand oli ruumis ja aitas õigesti hingata, siis valu kadus. Ja kui uks ta selja taga kinni läks, siis ükskõik, kuidas üritasin ise ja koos mehe abiga sama hingamise rütmi hoida – see mõju kadus. Valu tuli tagasi ja sellega koos hirm.
Ma tean nüüd, et doula oleks sünnituse juures väga suureks abiks olnud. Mulle ja mehele ka.

Minu soov on pakkuda naistele seda, mida mul ei olnud. Nüüd tean kui suureks abiks see oleks olnud. Kellegi toetus, kes on asjaga kursis ja teab, mida ta teeb ja on koguaeg olemas. Valves olev ämmaemand ei saa pidevalt juures olla. Tal puudub naise tausta teadmine. Tema soovid, eelistused.

Doula on meeskonna lisa, mitte asendus. Keegi, kes jagab informatsiooni, füüsilist ja emotsionaalset tuge. Mina teen seda – hingega, täielikult.

Maarja-Liis Õispuu

Saare Doula – Sünnitoetaja Saaremaal