Sünnitoetajana oma sünnitustest

Sünnitoetajana oma sünnitustest

 

Postitan selle täna – oma teise imelise tütre esimesel sünnipäeval!

Aitäh, et oled tulnud mind õpetama! 

(15.11.2017)

Olen nüüd pikalt mõelnud ja peas seda jutukest kirjutanud. Tunne on, et tahaks mõtted ritta seada, aga see on nii keeruline. Mõtted on selged, aga tihti kipub nii olema, et sõnastamine muudab mõtet. Üle lugedes on kõik justkui õige, aga midagi jääb kirja panemata. Tavaliselt mu jutud saavadki väga pikad, sest üritan kõik ära kirjeldada. Päris kõike ikka paberile ei saa. Siiski otsustasin, et lasen oma sünnitustel end paberile kirjutada täna sellisel kujul nagu seest tuleb. Ja siis lihtsalt nii on. Nagunii tõlgendab iga inimene oma loetut läbi oma maailma mõistmise ja ühest arusaamist nagunii pole. Ma ju ei pretendeerigi absoluutselt tõele, vaid jagan iseennast, nii nagu täna minu seest tuleb:) Ja paari aasta pärast on mu mälestused ja kogemused hoopis teised, seepärast tahan ikkagi võimalikult värskelt oma kogemused kirja saada. 

Mõlema sünnituse järgselt olen oma sünnilood läbi kirjutanud ja see on paljus aidanud neid kogemusi mõista. Seda soovitan igale naisele – peale sünnitust kirjuta oma kogemus üles. Selleks, et hiljem saaks ise lugeda ja meenutada, selleks, et erinevad seigad saaksid selgust, selleks, et rõõm või valu vms kogemus endast välja lasta. Mis iganes vajab tegelemist, selle olulise sündmuse läbi töötamine annab väga palju juurde. Ükskõik, milline oli sünnitus, soovitan kogemus enda jaoks üles kirjutada. Isegi, kui seda läbi ei taha lugeda:)

Selle kirjutise idee on midagi muud. Kirjutan, sest tahan võrrelda oma erinevaid kogemusi. Iseenda jaoks muidugi eelkõige. Et mäletada, et mõtestada, et toetada ja kasvada. Kirjutan täna jätkuks oma emadepäeval kirjutatule, kus võrdlesin oma kahte pealtnäha sarnast rasedust.

E ja I (minu imelised tütred), kui te peaks kunagi seda lugema, siis teadke, et Teie mõlema sünd oli minu jaoks imeline! Punkt! Tänu esimesele kogemusele jõudsin ma nii kaugele, et sain teist kogemust nautida. Olen igavesti tänulik, et minu ellu tulite! Ja olen igavesti tänulik, et Teie tulemine oli täpselt selline nagu ta oli! Mitte midagi ei muudaks kummagi kogemuse juures! Punkt! Tänu Teie sündimistele (ja viisidele, kuidas te sündisite) olen täna siin ja see, kes olen! Ja mõlema tulekust on palju õppida. 

Ma ei lasku detailidesse vaid võrdlen oma kogemusi üldiselt ja emotsionaalsest vaatenurgast. Need on minu kogemused. Ei jaga soovitusi kellegi eelistuste tekitamiseks.

Minu esimene sünnitus algas sellega, et lootevett hakkas nirisema. Olin ehmatunud. Äkki ikka ei ole lootevesi!? Tegin püksid märjaks? Pissihäda ju polnud! Panen sideme, äkki jääb seisma. Ei jäänud. Mõned tunnid ja paar vahetatud sidet hiljem pidin endale tunnistama, et mu värisev süda teab õigesti 38+3 rasedusnädalal hakkab minu sees põksutav ime sündima. Selle hetkega olid kõik mu loetud teadmised sünnitusest pühitud. Lugesin, millal peab minema haiglasse. Läksime, saime kinnitust, et lootevesi ja läksime koju ootama. Ootasime ja ei midagi. Nirisevatele vetele valusid ei järgnenud, KTG midagi ei näidanud, avatust praktiliselt polnud. Sünnitusest polnud muud märki, kui test, et vesi mu seest, oli lootevesi. Paika pandud aja järgselt läksin haiglasse ja hakati sünnitust esile kutsuma. Järgnes see, et olin esialgu üksi sünnituseelses. Siis kui rohi mõjus ja avatust enam-vähem niipalju, et no hea küll saad sünnitustuppa, olin mehega kahekesi. Ja terve aeg suures teadmatuses ja mõistetamatuses. Ma ei teadnud, mis toimus, miks toimus ja mis peaks toimuma. Mees sama moodi. Siinkohal on äärmiselt oluline ära märkida, et mees oli sünnitusel meeletult suureks abiks ja sünnitasime 50%-50%. Ilma temata poleks ma sünnitanud! Oma teadmatusest panin kogu usalduse endast välja, ämmaemandatele, arstidele ja loodusele. Ju see, mis toimub on normaalne, küll saan hakkama. Kõik saavad. Ma ei olnud endaga kontaktis. Mõtlesin kogu sünnituse (tun-de) ainult sellele hetkele, millal kohtun beebiga. Olin tulevikus, et mitte antud hetkega tegelda. Katsusin nii öelda põgeneda. Kartsin. Ootasin terve sünnitus, et see läbi saaks. Iga tuhuga imestasin, et kuidas see võimalik on, et saab veel valusamaks minna. Avanemisperioodi lõpu poole mõtlesin, et alguse valud (mis tundusid ta-lu-ma-tud), polnud mingid valud! Mäletan sünnitusest kõige erksamalt kahte asja. Esiteks, vannis veedetud poolteist tundi olid sünnitsuse kõige-kõige mõnusamad. (Plaanisin vette sünnitada, aga põletiku ohu tõttu-pikalt läinud veed- ei saanud). Vesi niimoodi aitas leevendada ja lõdvestuda. Ja teiseks, see hetk, kui ämmaemand oli ruumis, oli kõik mõnus ja turvaline ja valutu! Hingamine selge! See hetk aga, kui uks selja taga kinni klõpsatas-kõik oli kadunud ja paanika. Mõistusega üritasin kinni hoida hingamise rütmist ja see ei toonud tulu, valu oli üüratu. Erinevad sekkumised ja palju tunde hiljem, sain oma imelise ime oma rinnale. Sünd oli loomulik (vaginaalne). Edasi oli lihtne. Imetamine oli selge, selle ees hirm puudus. Olin selle endale selgeks teinud enne sünnitust (käisin ühes loengus ja lugesin ja lugesin ja lugesin oma materjali, kuni teadsin kõike peast). Kuskilt oli minus see teadmine, et see ON oluline ja see meil õnnestub. Lapsekasvatamisest siinkohal rääkima ei hakka, sest see on teine teema ja romaani kirjutama (veel) ei hakka. Imetamine sujus imeliselt, kordagi ei kahelnud, et ei peaks. 

Ühes kogemuses kaks kogemust. Sünnitus – tavaline haiglasünnitus. Ja imetamine – mitte nii tavaline, edukas, komplikatsioonideta imetamine. Kahe erinevus? Üheks (imetamiseks) 101% valmis, teiseks (sünnitus)- mitte just eriti valmis (silmad kinni, küll saab tehtud, kõik ju sünnitavad enese ettevalmistus).

Järgnes palju. Tee teise sünnituseni oli pikk ja kasvamist täis. Oluline on siinkohal märkida, et õppisin vahepeal doulaks ehk pere-ja sünnitoetajaks. Tee selleni muidugi tänu minu esimesele lapsele ja tema sündimise kogemusele. Kogemus, et kui keegi ‘teadja’ on ruumis-on mõnus sünnitada. 

Teadmised sünnitusest, toetamisest, mis minusse koolis said! Vau-sünd, sündimine-see on imeline! Õpingute käigus sai mulle selgeks, et tahan oma järgmise lapse sünnitada kodus (ta ei olnud kaugeltki veel plaanis, aga teadmine, et kui ta kunagi plaani tuleb, siis soovin, et ta sünniks kodus, oli väga tugev). 

Mu teine tütar sündiski kodus. Mitte päris minu kodus (sest ametlikult seal ei saa), aga mulle koduses kodus. Kõik oli teadlik. Ootasin sünnitust põnevusega. Nautisin esimesi märke algavast sünnitusest. Sünnitus algas limakorgi eraldumisega ja üsna kohe järgnesid väikesed emaka kokkutõmbed. Süda värises taaskord sees algava sünnituse eel. Seekord oli põhjuseks suur rõõm ja ootusärevus. Minus ei olnud hirmu!

Nautisin seda hetke, kui keegi teine veel (peale minu ja beebi) ei teadnud, et varsti-varsti  on ta kõhu asemel mu rinnal. Kui kõik magama läksid, siis hakkasin tuhudega ringi tantsima ja tuba valmis sättima. Iga tuhuga naeratasin ja mõnulesin, liikusin ringi. Tundub justkui voolasin mööda maja ringi. Ma olin valmis! Ma olin kohal! Ma olin hetkes. Üks tuhu korraga! Praegugi naeratan, kui sellele mõtlen. See oli tõesti mõnus. Vahepeal magasin, kuulasin muusikat, mõõtsin tuhude vahesid. Kõike mõnuga. Hommikul oli tegevus vaiksem ja nautisin väljas päikest ja kudusin pooleliolevat beebitekki sünnituspallil vaikselt hüpeldes, vanem tütar oli juures ja mängis liivakastis. Iga hetk olin kontaktis endaga ja beebiga. Mõtetes julgustasin teda tulema. Sisendasin talle ja endale, et on turvaline sündida, kui ta valmis on, emme on valmis. Ja olingi. Õhtul ta sündis. Vanni, nagu soovisin. Ma tundsin, kuidas lootevesi puhkes vannis (nagu õhupall oleks kõhus katki läinud – käis plõks) ja sünnitegevus muutus intensiivsemaks. See märkamine, vapustavalt äge kogemus. Mind aitasid tohutult sünnituse juures olnud imeline ämmaemand ja imeline sünnitoetaja ja muidugi oli oluline minu mehe kohalolek. Julgustav pilk, lõdvestav massaaž ja teadmine minu sees, et ma ise sünnitan oma lapse ja kõik on turvaline ja hästi! Üks hetk oli minus väike kõhklus. Sünnituse üsna lõpus, ma korraks ei suutnud uskuda, et päriselt ongi sünnitus juba nii kaugel, et beebi on kohe varsti mu rinnal. Hakkasin esimese kogemusega võrdlema ja ei suutnud korraks uskuda, et nii saab ka. Sellest aitas ruttu edasi ämmaemanda ja sünnitoetaja pilgud, et na-tu-kene veel. Ja tuhud olid lõpus ikkagi ka valusad. Aga hoopis teise tundega. Ma tundsin, kuidas ta tuli. Mina sünnitasin-tema sündis! 

Ma olen südamest tänulik oma kahele lõpmatuseni erinevale kogemusele. Minu valik ja eelistus teise lapse sündimiseks oli kodusünnitus. Ma tahan siin väga rõhutada, et ma oma kirjutatuga absoluutselt ei propageeri kodus sünnitamist (ka vastupidist mitte muidugi). Minu teine sünnituskogemus haiglas samade inimestega oleks olnud kindlasti (peaaegu) sama imeline. 

Minu jutu mõte on välja tuua see, kui oluline on ettevalmistus sünnituseks! Ja toetus sünnitusel! Kas minu sünnituskogemus uute teadmisteta oleks olnud selline? Kindlasti mitte. Kui oleksin teiseks sünnituseks olnud sama valmis, kui esimeseks, siis oleks teine laps sündinud sarnaselt esimesele.

Iga sünd on eriline! 

Samas sündimisel ja sünnitamisel on vahe.  

Mina soovitan puhtalt oma kogemusest lähtudes valida teadliku ja toetatud sünnituse! <3

 

Maarja-Liis Õispuu

Saare Doula – Sünnitoetaja Saaremaal